Teie ostukorv on tühi.
Põõsaspojeng "Rafael"
Paeonia suffruticosa L.
Põõsaspojeng "Rafael" - Paeonia suffruticosa.
Põõsaspojeng - mitmeaastane taim kõrgusega kuni 200 cm. Lehed suured, heledad. Õied väga suured diameetriga kuni 18 cm. Liht või täidisõied, tihti lõhnavad. Ühel põõsal kuni 50 õit. Istutatakse hästi valgesse kohta, drenaažiga, viljakasse mulda. Seemnest paljundamisel, seemnete kiiremaks idanemiseks, hoida külvikast seemnetega 2 kuud soojas temperatuuril +18+20 °C, seejärel jahedas +3+5 °C niikaua kuni ilmuvad tõusmed. Seemned idanevad nii valges kui ka pimedas. Istikuid pikeeritakse väga ettevaatlikult, et mitte vigastada juuri. Istikuid hoida temperatuuril +15+20 °C. Pojengi istikud ei ole kapriissed. Õitsema hakkab 3-4 kasvuaastal. Talvitub ilma katteta.
Seemneid on kõige parem külvata kohe peale korjamist, korjata aga kohe, kui nad on just tumenemist alustanud. Enne külvi on seemneid vaja mõni tund fungitsiididega töödelda, näiteks tumeda kaaliumbermanganaadi lahusega (0,05%). Muld ei tohi sisaldada suures koguses orgaanikat, mulda peab samuti desinfitseerima, näiteks, läbi aurutama. Põhiline oht tõusmetele on seenhaigused.
Kui seemneid sügisel külvata ei õnnestunud, las olla nad kevadeni jahedas, kuivas kohas. Võib külvata konteinerisse ja hoida külmas kohas, näiteks keldris, kevadel aga kaevata külvid aeda varjulisse kohta, või panna külma kasvuhoonesse klaasi alla ja ka varjutada. Kevadine külv lükake aprilli lõppu, maisse. Külvata võib nii konteinerisse, kui ka avamaale. Külvisügavus 2-3 cm. Esimese aasta hooldus seisneb vaid mõõdukas ja ettevaatlikus kastmises. 2-3 korda on soovitatav piserdada fungitsiididega. Üldjuhul tärkavad tõusmed teisel aastal. Neid kastetakse ettevaatlikult, kuid ei väetata. Mõnikord idanevad seemned ka esimese aasta sügiseks, siis tuleb enne külmi tuua konteiner keldrisse. Külvid, mis on jäetud talveks aeda, katke mädanematu materjaliga, näiteks tammelehtedega. Pojengid istutatakse alalisele kasvukohale kaks aastat peale idanemist.
Iga aiapidaja, kes tunneb pojengi bioloogiat, võib muuta tema omadusi, mis ei kandu edasi järglastele. Iga sordi õievärvust võib pidada küllaltki püsivaks: ta muutub sõltuvalt väetise kogusest. Lämmastikväetise koguse suurendamisega õievärvus tuhmub, kaaliumväetise koguse suurenedes muutub õievärvus küllastunuks, kuid mitte nii värvikaks. Kui aga pojeng on istutatud savisesse mulda, siis muutub värvus erksaks, selgeks. Värvi mõjutab ka ilm. Jahedal, vihmasel suvel omandavad valged pojengid kollaka varjundi, kuuma, kuiva ilmaga aga hoopis roosaka varjundi. Punased ja roosad pojengid luituvad külmade ja niiskete ilmadega, kuiva ilmaga aga omandavad erilise tooni. Muutlik on ka pojengide vaasis püsimine - ühed püsivad vaasis 10 päeva, teised kukuvad laiali juba teisel päeval. Loomulikult võib kasutada reklaamitavaid lisandeid vaasivette. Kui aga jälgida täpselt agrotehnikat, st lõigata õied kuiva ilmaga varahommikul vähemalt 30-35 cm pikkuse varrega, asetada lilled vette ja lõigata varred lühemaks vees, et õhk ei pääseks varre sisse, siis selline kimp püsib vaasis 5-6 päeva. Vett peab vahetama iga päev, kuuma ilmaga isegi kaks korda ööpäevas, uuendades iga kord ka vees varre lõiget. Pojeng, mis kasvab savisel või liivsavisel pinnasel, seisab vaasis kaks-kolm päeva kauem. Lõikeõite säilivust parandab ka lämmastikväetiste pisut madalam doos.
Pojengide õitsemist võib suunata paar nädalat mõlemas suunas. Tavaliselt tehakse seda nii: alates lume maha sadamise momendist kuni kevadeni tuleb lumi pojengide ümbert perioodiliselt kinni trampida, kui aga saabuvad soojad päevad, kaetakse pojengide ümbrus põhu, heina, kile vms. materjaliga ja pimendatakse, näiteks tahvlitega, et otsesed päikesekiired ei pääseks ligi. Hiline lume sulamine aitab õitsemist edasi lükata 10-20 päeva.
Kui aga koht, kus pojengid kasvavad, puhastada soojemate ilmade saabumisel kohe lumest, kruusaga täidetud torusse (30-40 cm pikkune), mis sai asetatud istutusauku nii, et maapinnast jäi välja väike, 3-5 cm pikkune jupp, kallata kuuma vett (40...50 °C), ilmuvad tõusmed paar nädalat varem. Katke tõusmed ööseks kilega, et hoida töusmeid öökülmade eest. Ärge unustage ka õigeaegselt kile eemaldada - temperatuuril üle 35...40 °C võivad taimeosad põletusi saada.
Kui väetada pojengi liigselt lämmastikuga, kasvab taim kõrgeks. Vähendades lämmastiku kogust, ning väetades taime liigselt kaaliumiga, saate madala ja tiheda põõsa tuhmide õitega.
Kui väetada pojenge mõned aastad tavaliste normide järgi, seejärel anda vaid kaaliumväetist ja pidurdada kastmist, siis muutuvad õied väikeseks. Ja vastupidi, raputades põõsa alla värsket sõnnikut, peale seda aga, kui maa sulab, segada see ettevaatlikult mulda, kahjustamata noori pungi, lisades kevadel ja enne pungade moodustumist põõsa kohta ämbritäis korralikult valminud kõdu (3-4 aasta vanune), ning kasta pisut rohkem kui tavaliselt, on pojengi õied väga suured.
Täiskasvanud põõsas lõpetab mõnikord õitsemise. Kõige sagedamini on selle põhjuseks liiga sügav või liiga madal istutus. Kui kõige ülemine pung on mullapinnast 5-6cm madalamal, on see liiga madal istutus. Kui aga ülemine pung on mullapinnast ülalpool, on see juba teine äärmus. Mõlemal juhul tuleb põõsas ümber istutada jälgides kõiki agrotehnika õigeid võtteid, see tähendab seda, et kasvupung peab olema maapinnaga tasapinnas. Võimalik on ka kõrge istutuse korral lisada põõsale mulda juurde ja madala istutuse korral lõigata labidaga ettevaatlikult mulda madalamaks.
Kõige ootamatum pikaajalise kasvatamiskogemuse juures oli see, et pojeng ei talu halbu inimesi - ta ei kasva, ta põeb ja hukkub.
Põõsaspojeng - mitmeaastane taim kõrgusega kuni 200 cm. Lehed suured, heledad. Õied väga suured diameetriga kuni 18 cm. Liht või täidisõied, tihti lõhnavad. Ühel põõsal kuni 50 õit. Istutatakse hästi valgesse kohta, drenaažiga, viljakasse mulda. Seemnest paljundamisel, seemnete kiiremaks idanemiseks, hoida külvikast seemnetega 2 kuud soojas temperatuuril +18+20 °C, seejärel jahedas +3+5 °C niikaua kuni ilmuvad tõusmed. Seemned idanevad nii valges kui ka pimedas. Istikuid pikeeritakse väga ettevaatlikult, et mitte vigastada juuri. Istikuid hoida temperatuuril +15+20 °C. Pojengi istikud ei ole kapriissed. Õitsema hakkab 3-4 kasvuaastal. Talvitub ilma katteta.
Seemneid on kõige parem külvata kohe peale korjamist, korjata aga kohe, kui nad on just tumenemist alustanud. Enne külvi on seemneid vaja mõni tund fungitsiididega töödelda, näiteks tumeda kaaliumbermanganaadi lahusega (0,05%). Muld ei tohi sisaldada suures koguses orgaanikat, mulda peab samuti desinfitseerima, näiteks, läbi aurutama. Põhiline oht tõusmetele on seenhaigused.
Kui seemneid sügisel külvata ei õnnestunud, las olla nad kevadeni jahedas, kuivas kohas. Võib külvata konteinerisse ja hoida külmas kohas, näiteks keldris, kevadel aga kaevata külvid aeda varjulisse kohta, või panna külma kasvuhoonesse klaasi alla ja ka varjutada. Kevadine külv lükake aprilli lõppu, maisse. Külvata võib nii konteinerisse, kui ka avamaale. Külvisügavus 2-3 cm. Esimese aasta hooldus seisneb vaid mõõdukas ja ettevaatlikus kastmises. 2-3 korda on soovitatav piserdada fungitsiididega. Üldjuhul tärkavad tõusmed teisel aastal. Neid kastetakse ettevaatlikult, kuid ei väetata. Mõnikord idanevad seemned ka esimese aasta sügiseks, siis tuleb enne külmi tuua konteiner keldrisse. Külvid, mis on jäetud talveks aeda, katke mädanematu materjaliga, näiteks tammelehtedega. Pojengid istutatakse alalisele kasvukohale kaks aastat peale idanemist.
Iga aiapidaja, kes tunneb pojengi bioloogiat, võib muuta tema omadusi, mis ei kandu edasi järglastele. Iga sordi õievärvust võib pidada küllaltki püsivaks: ta muutub sõltuvalt väetise kogusest. Lämmastikväetise koguse suurendamisega õievärvus tuhmub, kaaliumväetise koguse suurenedes muutub õievärvus küllastunuks, kuid mitte nii värvikaks. Kui aga pojeng on istutatud savisesse mulda, siis muutub värvus erksaks, selgeks. Värvi mõjutab ka ilm. Jahedal, vihmasel suvel omandavad valged pojengid kollaka varjundi, kuuma, kuiva ilmaga aga hoopis roosaka varjundi. Punased ja roosad pojengid luituvad külmade ja niiskete ilmadega, kuiva ilmaga aga omandavad erilise tooni. Muutlik on ka pojengide vaasis püsimine - ühed püsivad vaasis 10 päeva, teised kukuvad laiali juba teisel päeval. Loomulikult võib kasutada reklaamitavaid lisandeid vaasivette. Kui aga jälgida täpselt agrotehnikat, st lõigata õied kuiva ilmaga varahommikul vähemalt 30-35 cm pikkuse varrega, asetada lilled vette ja lõigata varred lühemaks vees, et õhk ei pääseks varre sisse, siis selline kimp püsib vaasis 5-6 päeva. Vett peab vahetama iga päev, kuuma ilmaga isegi kaks korda ööpäevas, uuendades iga kord ka vees varre lõiget. Pojeng, mis kasvab savisel või liivsavisel pinnasel, seisab vaasis kaks-kolm päeva kauem. Lõikeõite säilivust parandab ka lämmastikväetiste pisut madalam doos.
Pojengide õitsemist võib suunata paar nädalat mõlemas suunas. Tavaliselt tehakse seda nii: alates lume maha sadamise momendist kuni kevadeni tuleb lumi pojengide ümbert perioodiliselt kinni trampida, kui aga saabuvad soojad päevad, kaetakse pojengide ümbrus põhu, heina, kile vms. materjaliga ja pimendatakse, näiteks tahvlitega, et otsesed päikesekiired ei pääseks ligi. Hiline lume sulamine aitab õitsemist edasi lükata 10-20 päeva.
Kui aga koht, kus pojengid kasvavad, puhastada soojemate ilmade saabumisel kohe lumest, kruusaga täidetud torusse (30-40 cm pikkune), mis sai asetatud istutusauku nii, et maapinnast jäi välja väike, 3-5 cm pikkune jupp, kallata kuuma vett (40...50 °C), ilmuvad tõusmed paar nädalat varem. Katke tõusmed ööseks kilega, et hoida töusmeid öökülmade eest. Ärge unustage ka õigeaegselt kile eemaldada - temperatuuril üle 35...40 °C võivad taimeosad põletusi saada.
Kui väetada pojengi liigselt lämmastikuga, kasvab taim kõrgeks. Vähendades lämmastiku kogust, ning väetades taime liigselt kaaliumiga, saate madala ja tiheda põõsa tuhmide õitega.
Kui väetada pojenge mõned aastad tavaliste normide järgi, seejärel anda vaid kaaliumväetist ja pidurdada kastmist, siis muutuvad õied väikeseks. Ja vastupidi, raputades põõsa alla värsket sõnnikut, peale seda aga, kui maa sulab, segada see ettevaatlikult mulda, kahjustamata noori pungi, lisades kevadel ja enne pungade moodustumist põõsa kohta ämbritäis korralikult valminud kõdu (3-4 aasta vanune), ning kasta pisut rohkem kui tavaliselt, on pojengi õied väga suured.
Täiskasvanud põõsas lõpetab mõnikord õitsemise. Kõige sagedamini on selle põhjuseks liiga sügav või liiga madal istutus. Kui kõige ülemine pung on mullapinnast 5-6cm madalamal, on see liiga madal istutus. Kui aga ülemine pung on mullapinnast ülalpool, on see juba teine äärmus. Mõlemal juhul tuleb põõsas ümber istutada jälgides kõiki agrotehnika õigeid võtteid, see tähendab seda, et kasvupung peab olema maapinnaga tasapinnas. Võimalik on ka kõrge istutuse korral lisada põõsale mulda juurde ja madala istutuse korral lõigata labidaga ettevaatlikult mulda madalamaks.
Kõige ootamatum pikaajalise kasvatamiskogemuse juures oli see, et pojeng ei talu halbu inimesi - ta ei kasva, ta põeb ja hukkub.
Eng.: Tree peony (mixed). Suom.: Pensaspioni. Sven.: Buskpion. Bot. syn.: Paeonia arborea Donn.
